Pisikesed tööd: pliiatsite sorteerimine ja soetamine ning nende põnev maailm

Kirjutusvahendite sorteerimise ja soetamise protsess pole just teema, mida saaks lugeda massides.

Kui vaadata inimeste kodusid, siis pliiatsid, pastakad ja vildikad on tavaliselt ühes või mitmes hunnikus laiali kogu majapidamises. Teadmata, mis kirjutab, mis mitte: on neid sahtlites, riiulitel, vaiba all, koolikotis, käekotis, kindlasti kuskil autos, mõnel ka kõrva taga kuid enamuse aja vedelevad need lihtsalt laua peal.

No on sellised väikesed (natuke tüütud ka) kirjutusvahendid, mis jätavad jälgi sinna, kuhu sa kõige vähem neid plekke soovid: madratsite peale, autoistmetele, käekoti heleda voodri sisse, koolikotti, diivanikatedele, kätele ja vist kõige rohkem seintele (eriti lastega peredes). Sellesse määrijate gruppi võiks sobida ka guassvärvid, vesivärvid ja rasvakriidid. 

Huvi pärast võiks peatuda ja mõelda, kust me neid kodudesse toome. 

Lastega peredes ostetakse enamalt jaolt sügisel kooliaasta alguses uued karbid/komplektid kõikvõimalikke "plekitegijaid", millest oktoobrikuuks u 5% on juba kadunud. Ja teise veerandi või semestri ajaks ei ole aktiivsed värvid enam kõlbelised uude aastasse astuma. Selleks hetkeks on kuskilt kunstiklassist, sõbra pinalist või teab kust leitud/vahetatud/kiirelt juurde ostetud üksikud "kriipsutõmbajaid" asendatud ja ei sobi mitteühegi sügisel soetatuga. Aasta lõpuks on pinal" universaalse koti" (sama nagu enamik naiste käekotid/seljakotid) staatuse saavutanud ning sealt leiab kõike ja mittemidagi.

Täiskasvanute lauasahtlist leiab tihtipeale kõikvõimalike logode-, paksuste-, materjalide-, ja erinevate suurustega kingitud kirjutusvahendeid, millel võib olla nii suveniiri kui ka praktiline otstarve.

Esimese hooga tulevad pähe valimistega seonduvad logod, kus on personaalne nimi ja nr, siis kõikvõimalikud koolid, MTÜ-d, vallavalitsused ja ettevõtted (neid on siis suurimas koguses).

Kallite kingitustega kaasnevad ka sametkarbid, mille sisse pakitakse 1 pastakas, sulepea või muu otstarbega pastakat meenutav ese (ja oh õudust, selle pastakaga kirjutada ei tohi, see on vaatamiseks).

Mäletate seda pastakat, mille külje sisse oli peidetud rullitav korrutustabel? Või 6 värvilist pastakat? 

Hea meenutada 90ndate lõpuaastaid, kui need pastakate kinkimised läksid massidesse. Trükikodasid, mis trükkisid väikseid kirju pastakatele peale, oli nõutud kaup. Osasid pastakaid pidi ootama kaua, sest neid alles hakati sisse tellima.

BIC pastakas oli hetkega kontori laudadelt kadunud kuid kui te täna poodi vaatate, siis on see endiselt turul. Kes soovib selle ettevõtte kohta lugeda ja ei tea sellest veel midagi: https://corporate.bic.com/en-us/group/our-creations

Enne seda aega eksisteeris minu elus sulepea ja tindipott, mere äärest korjatud suur kajaka tiivasulg, (mille seest ära puhastasime ning raha eest saime endale lubada vaid südamiku ostmist - see oli meie mõistes fancy) ning hiljem BIC pastakas. Meie pere "sodipliiats" oli harilik pliiats. Kui isa esimest korda pehme paenduva hariliku mulle Soomest tõi, soovis sellega terve klass kirjutada. No see oli innovatsioon, mis määras ka staatuse klassis. :) Olid ajad!

Tagasi sorteerimise juurde: nii ma siis võtan kord-kaks aastas ette selle pliiatsitopsi kontrollreidi. Kõik ritta ja kirjutustesti sooritama. Mis ei läbi, nägemist. Täna ma südamikke ei osta, sest mudeleid, mida seest asendada on nii palju. Harilikud pliaatsid ja värvilised pliiatsid (no needsamad, mis kooli pinalitest üle jäävad) lähevad teritamisele; mis liiga lühikesed, välja.

Kuna ma sodin ja kirjutan palju just käsitsi, siis kulub mul neid ka palju. Vahepeal said pastakad isegi otsa. Hämmastav, olin unustanud, kui palju neid vaja läheb ühe õppeaasta jooksul.

Ja kui soovite täna korralikult nostalgitseda: prooviga pliiatseid noaga teritada, ilma et südamik katki läheks ja pliiatsi ots kandiline ei jääks. Asi, mida õppisime kogu klassiga, alati enne joonistustunni algust. Loomulikult on tänaseks puitmaterjal, millest pliiiatseid treitakse, palju parem, kui tookord, minu lapsepõlves.

Kirjutamiseni!