Kahe ilusa tooli lugu

    Kes kardab, et talvel saab töö talus pikkadel pimedatel päevadel otsa, see eksib. Kui just mittemidagi tehes ei loodeta miskit tehtud saada, siis on jah asjad teisiti.

    Nood toolid sain Jõgevalt umbes aasta tagasi teisest perest, olid need sinnagi annetuse korral jõudnud. Seisid kurvalt kuuri all, kuniks küsisin endale. Muidu terved, aga ajaga löövad liimitud kohad ikka puitosadel vahest lahti. Stiililt meenutavad kangesti Hispaania ja Portugali kandis olevaid toole, millel muidu punutud nööridest põhjad, aga nende peal väga kõva istuda.

Kuna see hele kate märgistati koheselt sopaste käppadega kasside poolt ära, siis täna vahetasingi selle halli katte vastu. Samuti on nüüd toolijalgadel pehmed mööblipadjad all. Jube hea libistada mööda põrandat. Istumisel on nats ebamugavad, sest istumisala on pisike ja kontoritooliks päris ei sobi, kuna sirge ja kõrge seljatugi kuid hommiku-lõuna-õhtusöögi jaoks täitsa sobilikud. Kui nüüd PVA liimi üles leiaks, saaks paari tilga liimiga käginast ka lahti.

Mööbli renoveerimiseks ma seda väikest aktsiooni nüüd küll ei nimetaks kuid viimased aastad ma uut mööblit kohe mitte ei salli. Nigut papist tehtu, miski ei kesta ega kanna. 

Sõbralt Sõbrale pood see eest on mu enim külastatud koht. Sealt saab igasugu asju nii ümbertegemiseks, kui muidu ideede jaoks. Vaadake ise netist, nende asukohad üle Eesti näidatud.

Siiski on igaühel oma maitse ja tolle üle ei vaielda.

Ja toolid on minu jaoks mingid imepärased asjad. Vajalikud, aga kui neid vaatan, siis kuidagi väga kriitilise pilguga, just disaini koha pealt. Ma isegi ei tea, mis peaks selle juures meeldima, kuid enamik toole mulle ei lähe. Aga kui visuaalselt see mind teretab, siis koheselt ostan ka ära. Ja miskipärast pole neid kunagi palju.

Jälle tegemisteni!