Metsloomade ilu

Kuidagi on sattunud nii, et oma reisid teen ma ikka üht ja sama rada pidi. 

Kui teed talvel puhtad, ilm on ilus  ja sügisel kruusateedel sopauputust pole, lähen ikka "metsa" kaudu, nagu ma seda nimetan. Paberi peal lühem kuid tegelikkuses ajab metsateel üks kurv teist taga ja ajavõitu pole, kui just Tänakut mängida ei soovi.

See-eest pakub otsem tee alati miskit ilusat vaatamiseks. Põdrad ja kitsed on igapäevased juba. Kuigi olen täheldanud, et kitsi on viimase kahe aastaga vähemaks jäänud. Karjasid polegi enam näinud, ainult mõned paarid liikvel. Põdra kohti tean juba kolme.

Kährikute ja jänestega on nats halvem. Neid on kahes kohas aktiivselt liikvel. Eelmine aasta õnnestus tervet pesakonda kährikuid kohata. Küll nad olid nunnud. Aga miskipärast on ta ka kanadega lautades kohe kohal. Ma nagu polegi peale sattunud, mida ta seal nuhib. Kanu või mune.

Tihti on selline ebaloomulik tunne, et tõesti, olen metsloomale nii lähedal. 

Ka see ilus põdrake ei jooksnud, kui ma auto peatasin ja pilti tegin.